Sügisetsükli lõpp

On lõppenud Semiosalongi kolmas tsükkel, mis erines eelmistest oluliselt, kuna toimus osana kaasaegse kunsti festivali ART IST KUKU NU UT haridusprogrammist. Kokku toimus kahe kuu jooksul viis seminari kolmes eri toimumispaigas - galeriis Noorus, Y galeriis ja Tartu Kunstimuuseumis. Seminaride teemad olid seotud galeriides üleval olevate näituste ja festivaliga üldisemalt, hõlmates kaasaegse kunsti üsna laia sfääri.
Kuna äsjamöödunud tsükkel keskendus festivalist tõukudes kunstile, võib, ent midagi ei saa lubada, kevadine tsükkel tulla kunstisemiootikast kaugem ning uurida hoopis teisi valdkondi.
Korraldajana tänan KUKU NU UTi tiimi õlisujuva koostöö eest, kõiki lektoreid vastutulelikkuse ja kuulajaid huvi ülesnäitamise eest.
Igasugune tagasiside seminaride teemade, korralduse ja üldiste ettepanekutega on oodatud.

Piret Karro
Semiosalongi peakorraldaja
piret.karro@gmail.com

Hooaja lõpupidu

Plakati disainis Mikk Heinsoo

#22 Reet Varblane: "Kordamine on tarkuse ema, aga millegipärast ei kehti see Eesti kaasaegse kunsti kohta"

31.10.2012 Tartu Kunstimuuseumis (Raekoja plats 18, Tartu)

Kultuurilehe Sirp kunstitoimetaja Reet Varblane arutles Semiosalongis Eesti kaasaegse kunsti maine üle meedias, kaasaegse kunsti (KK) suhtes negatiivse hoiaku tagamaade üle ning analüüsis sõnakasutust kunstikriitikas. Varblane soovis salongi läbi viia pigem vestluse kui loenguna ning suunas arutelu teise poole samal ajal Kunstimuuseumis üleval oleva näituse “MÖH? FUI! ÖÄK! OSSA! VAU! Eesti kaasaegse kunsti klassika” (kuraator Rael Artel) tööde poole (Kai Kaljo, Jaan Tooming, Raul Meel jne). 

#21 Aune Unt: Meie minad, meie teised

17.10.2012 Tartu Kunstimuuseumis (Raekoja plats 18, Tartu)

Loengu salvestust saab kuulata siit.

Aune Unt, televisiooni ja dokumentalistika õppejõud Tartu Ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituudis, arutles Semiosalongis performatiivse laadi esiletõusust dokumentaalides, teles ja meediakultuuris üldisemalt. Arutlus tõukus Tartu Kunstimuuseumis üleval olevast ART IST KUKU NU UTi näitusest “MÖH? FUI! ÖÄK! OSSA! VAU! Eesti kaasaegse kunsti klassika” (kuraator Rael Artel), täpsemalt kahest teosest: Kai Kaljo videost "Luuser" (1997) ja Anna-Stina Treumundi videotöötlusest "Luuser" (2011).

#20 Kadri Tüür ja Elo Liiv öko- ja pärimuskunstist

10.10.2012 Y galeriis (Küütri 2, Tartu)

Tartu Ülikooli semiootikadoktorant Kadri Tüür tutvustas Y galeriis Eike Epliku näitusel "Tüdruk, kes kõike armastas" oma teadmisi ökokunstist ning luges ette skulptori Elo Liiva, kes paraku ise kohale tulla ei saanud, mõtted pärimuskunsti teemal.

Tüür leidis, et Epliku näituse kataloogis kasutatud mõiste omailm (Indrek Grigor, "Teoretiseeriv sissevaade Eike Epliku eskapistlikku omailma") toimib selle näituse puhul metafoorina, ühtlasi luues päris selge seose biosemiootikaga. Kuna eksponaatides oli kasutatud loomi ja taimi nii kunstiliste kujundite kui töömaterjalina, võib rääkida näitusest seoses ökokunstiga.

#19 Hasso Krull: Müütiline keel

27.09.2012 galeriis Noorus (Riia 11, Tartu)

Tallinna Ülikooli kultuuriteooria lektor, esseist, luuletaja ja luuletõlk Hasso Krull pidas Nooruse galeriis, näituse "Sõida tasa üle silla" ruumides loengu müütilisest keelest ja loomislugudest, kus esimesena oli sõna.

Tavalises, meie kaasaegses keelekasutuses on keel instrument, eesmärgi saavutamise vahend sotsiaalses keskkonnas, info edastamise ja jäädvustamise tööriist. Keelemärkide tähendus on kokkuleppeline, seos tähistaja ja tähistatava vahel on meelevaldne ning ei tulene kummagi sisemisest seosest teisega.

Selline on semiootiline arusaam keelest. Samas tundub keelel olevat ka mingi müütiline mõõde - sõna on võimalik lahti võtta lekseemideks, morfeemideks, foneemideks ja muuks, ent need uuesti kokku pannes moodustub müütiline tervik, tähendusega sõna, mille tähendusel tundub siiski olevat keelele üle kanduv müütiline põhjuslikkus.

#18 Vestlus Laura Tootsiga

18.09.2012 galeriis Noorus (Riia 11, Tartu)

Vestluse helisalvestust saab kuulata siit.

2012. aasta sügissemestril toimub Semiosalongis ART IST KUKU NU UTi special edition, mille esimesel aruteluõhtul oli külaliseks Laura Toots.
Laura Toots on Eesti Kunstiakadeemias fotograafia bakalaureuse- ja magistrikraadi omandanud kunstnik. Tema valgusinstallatsioon "Kuus kraadi allpool silmapiiri" on eksponeeritud Nooruse galeriis külaliskuraatori Chris Fitzpatricku kureeritud näitusel "Sõida tasa üle silla", mis on osa Eesti kaasaegse kunsti festivalist ART IST KUKU NU UT. Vestluse viis läbi semiootikatudeng Piret Karro.

Foto: Eneli Luts

"Kuus kraadi allpool silmapiiri" on galerii keldrikorruse koridori paigaldatud nõukoguaegsete kristall-lambikuplite rida, kus muidu põlev lamp lülitub välja, kui vaataja tema alla jõuab. Nii võib näitusekülastaja käia mööda koridori, kus teda jälitab vari, hämarus. Installatsiooni pealkiri viitab päikese asukohale hämariku ajal, kui päikest pole veel näha, ent valgus juba koidab. 

Fotograafina nimetab Toots oma põhiliseks töömaterjaliks valguse. Valgust on vaja nägemisfunktsiooni toimimiseks, mis on inimeste jaoks kõige olulisem meel välise informatsiooni kogumiseks - mitte suu ega verbaalne kommunikatsioon, millele näitus pealkiri kui lause viitab. Installatsioon sai oma sellise kuju tänu juhuslikult avastatud lambikuplitele, mis Tootsile turul jalutades silma jäid.

"Sõida tasa üle silla" kui väga laiahaardeliselt rahvusvaheline näitus tekitas küsimuse, mis koha kunstnikuks Toots end ise peab. Toots tegutseb põhiliselt Tallinnas, olles õppinud ka Soomes ja Norras ning näituseid teinud peale Eesti veel Austrias, Ungaris, Soomes, Lätis, Sloveenias ja Poolas, tutvustades end eelkõige Eesti kunstnikuna ning eitades igasugust Ida- ja Lääne-Euroopa vastandust ning ka Tallinna ja Tartu vastandamist. Ka sovietiaegsete lambikuplite valik oli pigem visuaalse esteetika põhine kui sotsiaalne kommentaar.

Enda kui kunstniku arengul nõustus Toots intervjueerija tähelepanekuga, et on liikumas materiaalsete vahenditega tegelemisest, nagu foto ja video, mittemateriaalsuse suunas, nagu puhas valgus ja teos kui kogemus või protsess.

Laura Tootsi CV

ART IST KUKU NU UT

Kuraator Chris Fitzpatrick

Sügissemester

Semiosalong alustab septembris uut tsüklit, olles osa kaasaegse kunsti festivali ART IST KUKU NU UT haridusprogrammist.

Festivalil avati kolm näitust:

"MÖH? FUI! ÖÄK! OSSA! VAU! Eesti kaasaegse kunsti klassika" Tartu Kunstimuuseumis, kuraator Rael Artel

"Sõida tasa üle silla" Nooruse galeriis, kuraator Chris Fitzpatrick

"Tüdruk, kes kõike armastas" Y galeriis, Eike Epliku isikunäitus

Semiosalong teeb eksursiooni läbi kõigi näituste, käsitledes näitustega seotud teemasid.

Semiosalongi kava ART IST KUKU NU UTil septembris:

18.09 kl 17 artist talk Laura Tootsiga Nooruse galeriis (Riia 11), läbiviija Piret Karro

27.09 kl 18 Hasso Krull Nooruse galeriis

artistkukunuut.org

hilinenud hüvastijätt

Semiosalongi teine, seitsme loengu ja ühe peoga tsükkel lõppes juba 2012. aasta kevadel, nii et see üleskutse on terve suve hiljaks jäänud, ent tuletan teile meelde, et igasugune tagasiside Semiosalongi loengute, korralduse ja muu olulise kohta on alati oodatud kas blogipostituste kommentaaridena või kontakti alla märgitud meiliaadressile.  Mis teemadel jätkata? Kas eelistada loenguid klassiruumis või viimase Mai Intensiivi toimumispaika, kohvikut Nälg? Kas Semiosalong peaks aastas ühe semestri asemel toimuma mõlemal semestril? Kas on mõni kindel isik, keda tulevikus kuulata soovid? Kas on mõni kindel teema, millele Semiosalongis keskenduda võiks? Vastuseid neile ja kõikvõimalikele muudele küsimustele on oodatud!

Ilusat sügisealgust, kuhu Semiosalong naaseb üllatusega.

#17 Berk Vaher: Mis toimub? Mis toimib?

30.05.2012 kohvikus Nälg (Rüütli 8, Tartu)

Semiosalongi teise tsükli viimase loengu pidas kultuurikriitik Berk Vaher, kelle arutlus põhines neljal artiklil:

Seitse kevadist pilti. Biidis
Kairi Prints, Sirp 26.04.2012
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=14757%3Aseitse-kevadist-pilti-biidis&catid=3%3Ateater&Itemid=2&issue=3391

Lars Svendsen: lepi oma igavusega!
Janar Ala, Postimees 20.05.2012
http://arvamus.postimees.ee/846480/lars-svendsen-lepi-oma-igavusega/

Mõnikord on õun lihtsalt õun
Merle Parmak, Sirp 26.04.2012
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=14762%3Amonikord-on-oun-lihtsalt-oun&catid=9%3Asotsiaalia&Itemid=13&issue=3391

Eurovisionil võib midagi juhtuda
Tõnis Kahu, EPL 25.05.2012
http://www.epl.ee/news/arvamus/tonis-kahu-eurovisionil-voib-midagi-juhtuda.d?id=64439526

Loengus arutles Vaher tõeväärtusest infoühiskonnas, mis on pungil märkidest, kuid mille tähendusväljad ei vii millegi sügavama mõistmise või mõistatamiseni, vaid ringlevad mööda üksteist või lõppevad liiga ruttu ära. Internet muudab info nii kättesaadavaks, et kõik müüdid ja linnalegendid - põnevusetekitajad on ümber lükatud ning info liikumise nii kiireks, et tõlgendaja keskendumisvõime järjest kiduneb. Twitter, Facebook, Tumblr ja teised sarnased saidid pakuvad tarbijale kohest inforahuldust, mis viib lõpuks sügava ja kõikihõlmava eksistentsiaalse igavuseni, kuna instant gratification ei suuda kedagi kunagi lõplikult ära rahuldada. Info kättesaadavus muudab ühiskonna läbipaistvaks, kaob salapära ja mõistatus, tekib popkultuur, mis kindlustab inimestele tiheda ja järjepideva infoheroiini sutsakate voolu, mille katkemisel tekib lohutamatu igavusetunne. Ühiskond vajab märkidest küllastunud maailmas midagi suuremat, tähenduslikumat, mis nõuab pikemaajalist lahtiharutamist ja nii peletab igavuse.

#16 Tyler Bennett: Counter-Hegemonic Discourse Practice and Post-World Electronic Music

23.05.2012 café Nälg (Rüütli 8, Tartu)

Counter-hegemonic discourse practice consists in the destabilization of entrenched ideological superstructures with the aim of opening space in contemporary thought for subjugated knowledges. Hegemony as the monopolization of possible cultural mobility in thought forms and practices (or dominant discourse) is grounded in the thought of Antonio Gramsci. Counter-hegemonic practices are those which achieve autonomy from within dominant discourses by upsetting those discourses. Dominant discourses are upset in a variety of different ways, but for our purposes, art-as-deautomatization of sign relations serves as the exemplar of counter-hegemonic practice. This functionality of art is grounded in the archaeological discourse method of Michel Foucault.

The synthetic model of counter-hegemonic discourse practice is applied to the work of Grey Filastine’s new musical production Loot. The model construes Filastine’s work as employing deautomatization at three nested levels: that of venue, genre, and the politico-economic. Disruptions at the first two levels feed into and crystallize disruption at the third level such that the work cannot be tied to particular political movements. The post-Marxian theoretical descriptive lens avoids the vulgar Marxist trap of attributing economic determinism to the work, while maintaining labor and currency relations as prominent factors in the constitution of hegemony. It shows how Filastine’s work opens discourse at the more fundamental semiotic level, such that new sign relations proliferate in the space of the music, the trajectory and configuration of which remain undetermined.

Here is a video of Filastine: http://www.youtube.com/watch?v=DXLED5HuI8o

#15 Daniel Edward Allen: Observations on Painting and Photography

9.05.2012 cafè Nälg (Rüütli 8, Tartu)

An experimental photographer and traveler Daniel Edward Allen described his notions on the aesthetic similarities of old photographs with classical paintings. He said he noticed during a project of taking photographs that looked like old photos but had new details like electric sockets on them, that we are so conditioned to look at pictures and see them as pure history. But as we know, most of the oldest photographs were staged, because there were no instant cameras and taking a picture took a longer time. From there, a question arises - how high is the truth value of such a photograph, taken 100 years ago?

The visual aesthetic rules that classical paintings follow, are:
1) The Rule of the Thirds. The Horizont must be set on the line of 1/3 of the picture
2) There should not be anything of importance set exactly in the middle of the picture. This would overwhelm the viewer and establish a visual unbalance.
3) If a person is depicted on the painting in close-up, they should be placed so that the viewer could see their neck and the top half of the shoulders. If any less is shown, the head seems disturbingly cut off.

This photo by Johannes Pääsuke does look spontaneous at first glance, due to the people in motion, but if you look at it, it does follow all the rules of good photography. There are diagonal lines moving from the corner of the picture to the opposite corner, pointing at the most important detail on the photo (Raekoda). The border between the ground and walls is set exactly on the 1/3 line of the picture and there is nothing significant exactly in the middle of the photo, so everything seems in balance.

The same goes for other photos by Pääsuke or by other photographers from the early 20th century, but this aesthetic has remained even until now. Though we look at those pictures and believe to look at authentic history, what we're really looking at is a staged photograph, where the subject is asked to sit in enough light, tilt their head so their profile would look nicely defined and choose a spot to have the right kind of background behind them.

#14 Madis Kats: Prussakovina kunstist ja teadusest

2.05.2012 kohvikus Nälg (Rüütli 8, Tartu)

Fotograaf ja semiootik Madis Kats arutles Semiosalongis kunsti ja teaduse asukoha üle nii ühiskonnas kui nende enesemääratluses. Praeguses olukorras põeb kunst enesekindla teaduse kõrval identiteedikriisi, kuna talle ei piisa lihtsalt kunst olemisest, vaid ta tahab olla midagi veel. Midagi sama lihtsalt, korduvate tõestuste najal töötavat nagu teadus. Seetõttu on kunstisfääri hakanud tungima teaduslikkusele pretendeerivaid detaile, nagu kõige selgitamine sõnade abil. Kuigi kunsti keel on pigem visuaalne, on ta teadust matkides hakanud opereerima verbaalses keeles.

Mai Intensiiv

#13 Jevgeni Zolotko: Skulptuurist

4.04.2012 Jakobi 2-306

Kunstnik Jevgeni Zolotko selgitas oma arutluse alguses skulptuuri tegemise vastuolulist olemust. See on justkui püüd ühendada omavahel midagi väga madalat millegi väga kõrgega. Materjal on maine - savi, kivi, puu - ja ei oma iseseisvat tähendust, on eraldiseisvana justkui kasutu. Ning see hoomatav kõrge on vaim või teadvuse kontakt millegagi. Skulptori ülesanne on ühendada need kaks poolust, nii nagu kõigi teistegi loojate ülesanne, ent skulptuuri omapära on see, et kunstnik kontakteerub maailmaga otseselt, maise materjali kaudu, mitte kaudselt filmikaamera või lõuendi või kujuteldava ruumi kaudu. Skulptori töömaterjal ongi maailm, millega ta tegeleb, mitte vahendatud maailm. Selles mõttes on skulptuur väga universaalne ja lihtne, aga teisest küljest samas peitub skulptuuri keerulisus.

#12 Mattias Merilai: Omast ja nimest

21.03.2012 Jakobi 2-306

Semiootiku ja infotehnoloogi Mattias Merilai ettekanne keskendus autoriõiguse, patendi ja kaubamärgi tekkeloole ning positsioonile tänapäeva ühiskonnas.

Mattias viis loo alguse aastasse 1450, kui Johannes Gutenberg trükipressiga tööd alustas. Kui varem oli kirikul täielik kontroll selle üle, mis sõnumit rahvale levitati, kuna ümberkirjutajad paljundasid raamatuid kloostriseinte vahel käsitsi, võimaldas trükipress levitada kirjasõna oluliselt kontrollimatult ning palju kiiremini. Seda kasutas ära näiteks Martin Luther, kes lasi oma teesid trükkida ja suutis nii neid sadades eksemplarides levitada. Nii algatatud reformatsioon ja tolleaegse paavsti vastumeelsus uuele piiblitõlgendusele on juba ajalugu.

#11 Mihkel Kunnus: Aisting ja argument

7.03.2012 Jakobi 2-306

2012. aasta kevadsemestri loengutsükli avas semiootikuharidusega kultuurikriitik Mihkel Kunnus, loengupealkirjaks "Aisting ja argument ehk kirjasõna vabariik pärast visuaalset pööret". Kunnus arutles, kui palju suuremat mõju avaldab pilt võrreldes verbaalse argumendi, filosoofilise arutluskäiguga.

Alustuseks tuleb selgeks teha mõiste OLEMISREŽIIM. Olemisrežiim on funktsioon, mille mõjutegurid on tajusüsteem ja -koodid (kuidas ümbritsevat tõlgendatakse) ning mis omakorda määrab ära eneseidentifikatsiooni (kes ma (eelkõige) olen). Olemisrežiim muutumisel on kindel rütm, näiteks öö-päeva vaheldumine.

Semiosalongi tagasitulek

Semiosalong alustab teise hooajaga! Kui Sa veel ei tea, mida Semiosalong endast kujutab, siis siin on osa tõenäoliselt varsti Acta Semioticas avalduvast artiklist 2011. aasta Semiosalongi kohta.

***

Semiosalongi seminarisari on Semiootilise Salongi nime all toimunud filmiõhtute sarja järeltulija, mida eristavad oma eelkäijast uus formaat ja uued korraldajad. 2011. aastal organiseerisid Semiosalongi Eesti Semiootika Seltsi abiga semiootikatudengid Piret Karro ja Rasmus Rebane, kes seadsid sarja eesmärgiks näidata, kui mitmekülgsetele kultuurinähtustele on semiootilist analüüsimeetodit võimalik rakendada.
 Iga seminari on kutsutud juhendama kas tegevsemiootik, kunstnik või mõne muu ala asjatundja. Semiosalongi sihtgrupiks on erinevate teadusalade tudengid  ja õppejõud, aga ka ülikoolivälised inimesed, keda paeluvad semiootika kui teaduse erinevad rakendusvõimalused; seminariteema spetsiifikast huvitujad, kellel avaneb võimalus oma huviala üle semiootika nurga alt mõtiskleda; ning kõik teised, kes soovivad mõista, mis on semiootika ja kuidas see praktikas toimib. Seminaride õhkkond on taotluslikult mitteformaalne, et õhutada ideederinglust ja vaba arutelu.    Semiosalongi eesmärk on hoida semiootiline analüüs lihtsa ja põnevana.
Semiosalongi esimesel hooajal, 2011. aasta kevadel, oli ettekandeid ühendavaks lüliks visuaalsemiootika perspektiiv. Toimus kümme seminari, mis keskendusid visuaalsetele märkidele ja süsteemidele. Tänavakunsti käsitleva avasalongi pidas Tartu Kõrgema Kunstikooli õppejõud ja kunstnik Tiit Joala, kes seostas tänavakunsti märkide laviiniga, mille keskel inimene ühiskondlikus ruumis liikleb, ning arutles selle ruumi esteetika üle Eestis ja mujal. Kirjanik ja mängulooja Edvin Aedma pidas ettekande reaalsuse modelleerimisest seoses mängimise ja mängude loomisega, toetudes Stefan Beysti mängimise ja imitatsiooni seoseteooriale. Kunstikriitik ja galerist Indrek Grigor analüüsis oma ettekandes (post)strukturalistliku teooria raamistikule toetudes Jaan Toomiku maalides ja muus loomingus korduvaid motiive. Arhitekt Urmo Mets pöördus tagasi avaliku ruumi juurde, kõneldes impamparhitektuurist ehk arhitektuurikeele perifeeriast. Mets sidus seminari põhiprobleemistiku ümber küsimuse „Mida maja [struktuur] kommunikeerib?“. Seminarisarja selgroo murdis Eesti Kunstiakadeemia õppejõud ja kunstnik Marco Laimre, pidades tavapärase seminari asemel loeng-performance’i informatsiooni üha kiirenevast tulvast. Laimre loeng oli üks populaarsemaid, sundides hilinejaid end ukseavasse mahutama. Laimrele järgnes Andrus Laansalu biosemiootika sugemetega ettekanne, kus EKA ja TKK õppejõud lahkas sümbolilise märgitüübi ülekasutamise tagamaid. Laansalu tuletas meelde, et isegi semiootikuna on tähtis õppida bioloogiat. Kunstnik ja semiootikamagistrant Kristin Orav pidas möödunud õppeaasta tsükli ainsa ingliskeelse loengu, kõneldes immateriaalsest kunstist ja tajuja tähtsusest kunstis. Juristiharidusega kirjanik, kunstnik ja kultuurikriitik Tanel Rander tegi ettekande maastiku retoorikast. Rander tõstatas küsimuse, kas on võimalik luua maastikuga suhtlemise keelt – ürgkeelt, mis läbistab looduse ja kultuuri vahelise piiri. Gregor Taul, kes oli just saabunud välisõpingutelt Venemaalt, andis ülevaate kunstist Peterburi tänavatel, selle linna visuaalsest olukorrast ja sellest, kuidas suhtuvad peterburilased linnaruumi ja tänavakunsti. Galerist ja kunstnik Kaisa Eiche pani Semiosalongi 2011. aasta tsüklile punkti eksperimentaalse sessiooniga, mis arutles keha ja keha piiride küsimuse üle tegevuskunstis. Sessioon lõppes Marina Abramovićist inspireeritud performance’iga, kus Eiche ja vabatahtlik publiku seast istusid vaibal vastastikku, andes teineteisele kõrvakiile, kuni üks kahest lõpetas. 
Semiosalongi esimene, visuaalsemiootikale pühendatud hooaeg kujunes menukaks, kus kõige rahvarohkematel ettekannetel oli kuulajaskonnas üle 40 inimese, sealhulgas erinevate erialade tudengid, õppejõud ja teised kultuurihuvilised nii Tartust kui Tallinnast. Osales ka keskkooliõpilasi, mis näitab, et semiootikahuvilisi leidub ka noorema põlvkonna seas. Semiosalongi noortele korraldajatele näis, et üritus leidis Tartu haridus- ja kultuurimaastikul oma niši juba esimesel toimumisaastal. 2012. aastal jätkab Semiosalongi sari samas vaimus, ent eesmärk on püüelda mitteformaalsust minetamata suurema professionaalsuse poole.