Semiootiku ja infotehnoloogi Mattias Merilai ettekanne keskendus autoriõiguse, patendi ja kaubamärgi tekkeloole ning positsioonile tänapäeva ühiskonnas.
Mattias viis loo alguse aastasse 1450, kui Johannes Gutenberg trükipressiga tööd alustas. Kui varem oli kirikul täielik kontroll selle üle, mis sõnumit rahvale levitati, kuna ümberkirjutajad paljundasid raamatuid kloostriseinte vahel käsitsi, võimaldas trükipress levitada kirjasõna oluliselt kontrollimatult ning palju kiiremini. Seda kasutas ära näiteks Martin Luther, kes lasi oma teesid trükkida ja suutis nii neid sadades eksemplarides levitada. Nii algatatud reformatsioon ja tolleaegse paavsti vastumeelsus uuele piiblitõlgendusele on juba ajalugu.
Autorikaitse tekkis 18. sajandi alguses Inglismaal pärast kodusõda, kui inglise trükkalite gild hakkas tunnetama konkuretnsi iiri trükkalite gildiga ning soovis neid kuidagi pidurdada. Sealt tekkis "autori nälgimise" retoorika, mis väidab, et kui autor oma teose iga koopia müümise eest raha ei saa, jääb ta vaeseks. Seda retoorikat võib tõlgedada kopeerimisettevõtete ettekäändena raha teenida. Tekib olukord, kus kogu autori jaoks kättesaadava info põhjal tehtud teose autoriõigusega kaitsmisega keelatakse ära kõik tulevased võimalikud teosed selle teose põhjal.
Pärast Teist maailmasõda uuendati autorikaitseseadust - varem kehtis süsteem, kus autoril oli ainuõigus oma teoselt raha teenida 14 aastat pärast teose avaldamist, mida ta sai pärast neid aastaid pikendada veel 14 aastaks. Nüüd pikenes autorikaitse autori elu lõpuni + veel 70 aastaks. Tekib küsimus, et kelle huvides on teos autori omanduses pärast tema surma. Produktsioonifirmade? Autori perekonna?
Siinkohal tekkis arutlus, et kus probleem autorikaitsega tegelikult on ja kus omakasupüüdlikkus selle juures paikneb, kuna autorikaitse on ju lihtsalt seadus, tööriist. Tuli välja, et autorikaitseseadust on produktsioonifirmadel kerge oma kasu nimel ära kasutada, mistõttu on see seadus probleemne. Probleemi juureni jõudmiseks tuleb teha eristus autorikaitse kahe osa vahel, mis kaitsevad autori erinevaid õiguseid: 1) võõrandamatuid õiguseid (autori nimi); 2) võõrandatavaid õiguseid (levitamise eest saadav tulu).
Kui autor soovib müüa oma õigust tulule, võib nö trükkalil tekkida probleem, kuna sel juhul võib ta kaotada tuluallika.
Kuid internetiajastul on trükkalitel tekkinud hoopis uus probleem - neid pole enam vaja. Autoril pole vaja enam vahendajat, oma teose paljundajat, et suure hulga inimesteni jõuda, kuna tal on võimalik seda teha ise täiesti tasuta Internetis. Põhjus, miks praegu püütakse läbi suruda väga suurt vastuseisu tundvaid autorikaitseseaduseid, on tänapäevaste produktsioonifirmade konservatiivsus. Nad pole veel mõistnud, kuidas tulu teenida Internetis levivatelt teostelt, ning püüavad kinni hoida praeguseks juba kurioosumiks muutuvatest infokandjatest nagu CD plaat, mille levikut on lihtne kontrollida. ACTA on sisuliselt koopiatööstuse leping iseenda olemasolu tagamiseks. Näiteks muusikapiraatlus on nii levinud, kuna plaaditööstused ei reageerinud piisavalt kiiresti ja ei tulnud Internetti üle. Oleme olukorras, kus koopiafirmad on monopoliseerinud autoriõiguse ning see on hakanud rikkuma demokraatiat, igaühe õigust vabale infole, mille väärtust võiks võrdsustada inimõigustega.
Kokkuvõttes on probleem autorikaitsega lihtsalt üks tehnika arengu kõrvalprodukt, mis kerkib üles iga uuenduse kõrgajaga; VHS -> CD -> Internet; ning kaob või moondub millekski muuks, kui kõik ühiskonna korpused on omadega järele jõudnud.
No comments:
Post a Comment