Friday, April 6, 2012

#13 Jevgeni Zolotko: Skulptuurist

4.04.2012 Jakobi 2-306

Kunstnik Jevgeni Zolotko selgitas oma arutluse alguses skulptuuri tegemise vastuolulist olemust. See on justkui püüd ühendada omavahel midagi väga madalat millegi väga kõrgega. Materjal on maine - savi, kivi, puu - ja ei oma iseseisvat tähendust, on eraldiseisvana justkui kasutu. Ning see hoomatav kõrge on vaim või teadvuse kontakt millegagi. Skulptori ülesanne on ühendada need kaks poolust, nii nagu kõigi teistegi loojate ülesanne, ent skulptuuri omapära on see, et kunstnik kontakteerub maailmaga otseselt, maise materjali kaudu, mitte kaudselt filmikaamera või lõuendi või kujuteldava ruumi kaudu. Skulptori töömaterjal ongi maailm, millega ta tegeleb, mitte vahendatud maailm. Selles mõttes on skulptuur väga universaalne ja lihtne, aga teisest küljest samas peitub skulptuuri keerulisus.



Skulptori tööküsimus kerkib alati pinnale, kui ta on võtnud kätte järjekordse kivikamaka, mida raiuda - miks teha skulptuuri, kui mateeria osutab sellist vastupanu? Kui tee tõeni jõudmiseks võiks palju lühem olla... Selles küsimuses peitubki vastus - skulptuur on kõige madalam, raskem ja seetõttu kõige vahetum aine taevaliku tegemiseks.

Selleks, et kirjeldada, kuidas tekib kunstiteos, kujutage ette rohelist aasa, kus lapsena jalutasite, puude, pilvede, tuulega... Seal tekkis maailmakõiksuse tunne. Kus lõppeb käsi ja algab puu? Kas kõnnin teel või hoopis endal?
Kõik algab terviklikkuse tundest, mis võib kunstnikku tabada kusiganes. Kõik on kõigega seotud. Terviklikkuse tunde tundmise loomulik jätk on soov seda kuidagi väljendada, leida mingi kirjeldav sõna, seda kuidagi edasi anda. Ent tervikut on raske kirjeldada. Siis tekib mingi dissonants. Tühi paus. Mis seal toimub? Sellest dissonantsist algab fragmenteerumise protsess - tervik hakkab osadeks lagunema.. Nimetad puu puuks ja see hakkab käest ja maast eraldi eksisteerima, seos kaob. Kui terviklikkuse tunne kaob, jääb alles vaid keel, millega tunnet kirjeldada. Iga kunstniku jaoks, kes ei ole kirjanik, on kirjeldamine vaid sild ühest kohast teise, algne kord mõtetes.
Niisiis hakkab kunstnik kirja panema mõtteid, fragmente, mis on alles jäänud terviklikkuse tundest, detaile, mida ta väljendada soovib. Ühel hetkel hakkab kirjeldamine väljendamist piirama. Kunstnik liigub edasi joonistamiseni, püüab visuaalselt neid mõtteid kujutada... Kuid see on samuti vaheetapp - proovi joonistada kera paberile. Tekib auk. Auk on ruumiline. Tuleb edasi liikuda voolimise juurde. Siis tekib ekstaas oma teosest, vaimustus väljamõeldust.
Sellele järgneb uut tüüpi kirjeldamine, viimase kruvini kirjeldamine, kui kunstnik peab koostama eelarve ja looma kavandeid oma teosest. Selle etapiga tuleb kaasa kaotusetunne. Mis see on, mida ma teen? Milleks? Üritades taastada tunnetatud struktuuri ilu, tõded, et keelelised ja graafilised vahendid on läbi, ärakasutatud. Tekib soov see tunne ikkagi füüsiliselt taastada, teha reaalseks, taastada see sõnadesse kaotatud emotsioon. See ongi lõplik teos - emotsiooni taastamise tulem. Ent teose lõplikku vormi mõjutavad materjali enda iseloom ja vastupanu, reaalne ruum, seetõttu on skulptor loomise ajal nagu "Stalkeri" tsoonis - ta ei tea kunagi kindlalt, mis vormi tema mõtted võtavad. Valmisteos on alati kompromiss reaalse ja ideaalse vektori vahel, kunstniku peas oleva mõtte ja emotsiooni ning materjali ja ruumi mõjude vahel.
Siis on teos olemas. On objektiivne fakt. Kui teos on õnnestunud, muutub ta müraks, ent müraks selles mõttes, et osaks tervikust, mida on raske kirjeldada. Võib proovida joonistada...

No comments:

Post a Comment