Wednesday, October 24, 2012

#21 Aune Unt: Meie minad, meie teised

17.10.2012 Tartu Kunstimuuseumis (Raekoja plats 18, Tartu)

Loengu salvestust saab kuulata siit.

Aune Unt, televisiooni ja dokumentalistika õppejõud Tartu Ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituudis, arutles Semiosalongis performatiivse laadi esiletõusust dokumentaalides, teles ja meediakultuuris üldisemalt. Arutlus tõukus Tartu Kunstimuuseumis üleval olevast ART IST KUKU NU UTi näitusest “MÖH? FUI! ÖÄK! OSSA! VAU! Eesti kaasaegse kunsti klassika” (kuraator Rael Artel), täpsemalt kahest teosest: Kai Kaljo videost "Luuser" (1997) ja Anna-Stina Treumundi videotöötlusest "Luuser" (2011).



Unt juhtis tähelepanu materjalidele, mida ta soovitab tungivalt lugeda: näituse “MÖH? FUI! ÖÄK! OSSA! VAU! Eesti kaasaegse kunsti klassika” kataloog (kättesaadav Tartu Kunstimuuseumist) ja Linda Kaljundi artikkel "Performatiivne pööre" (Keel ja Kirjandus 8/9, lk 628).

Shakespeare'i kuulsat ütlemist, et kogu maailm on näitelava, täpsustas sotsioloog Erving Goffman 1959. aastal kirjutatud artiklis "Mina esitamine igapäevaelus". Goffman väitis, et inimeste igapäevane sotsiaalne käitumine, suhtlus ja sotsiaalsed rollid kujutavad endast etendust, mida luuakse ja kasutatakse vastasmõjus teiste "näitlejatega". Sellele lisas antropoloog Clifford Geertz "Kultuuride tõlgendamises" (1973), et kultuuri kui sümboolse märgisüsteemi toimimisel on õpitud käitumisel oluline osa, rakendades õpitud käitumise mõistet rutiinsetele praktikatele. Kunstis vastati nendele arengutele isikliku kogemuse ja ainulaadsete perspektiivide olulisemaks muutmisega, filmis ja videos hakati võttena kasutama tunnistust, pihtimust.
Liisa Kaljundi kirjutab nimetatud artiklis performatiivsuse mõiste laienemisest väljaspoole ootuspäraseid kasutusvälju (nt teater, festivalid, rituaalid) humanitaar- ja sotsiaalteadustes, näiteks Briti keelefilosoof John Austin toob oma teoorias kõneaktidest (1962) välja performatiivse lausungi, mille väljaütlemine ise ongi teo sooritamine. Unt mainis edasiarendustena veel märksõnu Derrida iteratsioon, Chomsky pädevus ja sooritus ning Bourdieu keele sümboolse võimu käsitlus, mis võimaldavad kasutada performatiivsust tõlgendusmudelina identiteedi kehtestamisel ja mälu uurimisel.

Dokumentalistikas on kuus representatsioonilaadi: poeetiline, ekspositoorne ehk seletav, vaatluslik, interaktiivne, refleksiivne ja performatiivne. Vaatluslik laad on televisioonis arenenud tõsielusarjadeks, mis on omaette tõe konstrueerimise teema. Performatiivne laad toob esile autori emotsionaalsed ja subjektiivsed aspektid, konstrueerib tõde, mis on filmi autori enda jaoks oluline. Sageli on performatiivne film olemuselt autobiograafiline või representeerib mõnd vähemust, kindlat sotsiaalset gruppi. Siit ilmneb, et ka dokumentaalfilm konstrueerib tõde, seega pole dokfilm objektiivne, ükskõik kui vähe filmi autor filmitavasse sekkub.

Andrew Tolson kirjutas meedia kaudu vahendatud identiteedi etendamisest, mida võib tajuda kui ‘autentset’ (2001). Tolson tõdeb, et tundub levivat avalikkussuhete praktika, kus erilaadi kuulsused katsetavad isik(lik)u avalikustamise žanriga. Mida täpselt ‘olla sina ise’ kaasa toob? Kas seda tajutakse näitlemise või autori alastusena? Avalikkuse ees võtavad nn kuulsused "iseenda" rolli, st mängivad mingit inimest, kellena nad ennast publikule välja paista soovivad. Tolston leiab, et fenomeni ‘olla sina ise’ peab mõistma kui üht avaliku etenduse (performance) tüüpi; ent seda etendamist ei tajuta kui ‘näitlemist’ (acting).
Et see oleks edukas, peab (kuulus avalik) isik  kavandama ‘autentsuse’ aura, millega sageli kaasneb laiema moraalse usaldusväärsuse nõue. Näiteks filmides Elton John’ist (1997) ja Madonnast (1991) võib näha samalaadset taotlust avalikustada staari ‘nagu keegi polnud teda varem näinud’, ka teledokumentaalis prints Charles’ist. 

Kai Kaljo "Luuser" on biograafiline video, mis seostub performatiivsuse ja iseenda etendamisega. Kaljo räägib videos endast nii, et sellest ilmnevad tema laiemad teadmised ühiskonna ja tema publiku kohta, kelle ta videos enda üle naerma pani. Video hakkas ringlema rahvusvahelistel kunstinäitustel, kuna autor puudutas olulisi kitsaskohti ühiskonnas. Video on osalenud näiteks Ida-Euroopa identiteedi, massimeedia strateegiate ning naise ja kunstniku positsiooni teemalistel näitustel. Treumundi "Luuser" on järgmise tasandi tõlgendus ühiskonnas levinud väärtushinnangutest, kuid Treumund ei kehasta iseennast, vaid isikuid Kaljo üle naerva publiku hulgast.

On liiga harva rõhutatud, et “MÖH? FUI! ÖÄK! OSSA! VAU! Eesti kaasaegse kunsti klassika” näituse puhul on tegemist sotsiaalse kunsti näitusega.

No comments:

Post a Comment