7. mai 2014 Arhiivis
Lindistust on võimalik kuulata
siit.
KOKKUVÕTE:
Loengu eesmärgiks on biosemiootika,
kultuurisemiootika ja kirjandusteooria seostamine eesmärgiga
paremini aru saada kirjanduse ja looduse suhetest, kitsamalt
looduskirjandusest.
Keha, luule ja loodus kui inimese
bioloogilise ja biosemiootilise olemise aspektid:
keha, mis meil kõigil olemas on
ja mille läbi me keskkonnaga seondume;
looduskeskkond, loodus ise, mis on
struktuurne, tähenduslik, millega on võimalik tähenduslikke
seoseid luua;
kirjandustekstid.
Biosemiootilisest kriitikast rääkides
on siin kontekstiks on biosemiootika kui uurimissuuna areng, mis
taotleb mõista ja kirjeldada tähendusloomet ja tähenduslikke
struktuure looduskeskkonnas. Biosemiootilise
kriitika all võiks siin mõista kirjanduse uurimist arusaamisega, et
lisaks inimkultuurile on märgilised ka teiste liikide omavahelised
suhted ja keskkonnaseosed ning samuti kõik need väga keerulised
protsessid, mis meie kehade sees toimuvad – pärilikkusainete
tõlgendamine, immuunsüsteemi tegevus jne ei ole mitte füüsikalised,
põhjus-tagajärg-protsessid, vaid märgiliselt vahendatud, neis on
olulisel kohal õppimine, harjumus, traditsioon jne.
Biosemiootika on seisukohal, et
tähendusprotsessid/märgiprotsessid läbivad loodust, toimivad
erinevatel tasanditel kuni väga lihtsate elusolenditeni välja.
Peamised tähendusprotsessid, mida uuritakse, on äratundmine,
kommunikatsioon ja see, kuidas erinevatel organismidel tekivad
assotsiatsioonid ja kategooriad ja kuidas neid kasutatakse.
Biosemiootika rõhutab elusolendite subjektiivsust ja agentsust;
seeläbi rehabiliteerib biosemiootiline vaade elusolendit kui elavat
organismi keskkonnas, nähes, et elusolendi aktiivsus mõjutab
paljuski ökoloogilisi ja evolutsioonilisi protsesse jms suhteid
looduses. Viimasel ajal on biosemiootikas esile kerkinud küsimused
seoses biosemiootilise vaatega evolutsioonile: kuidas tekivad
eluslooduses erinevad semiootilised kompetentsid, milline on kõige
lihtsam tasand, kus me saame märkide tõlgendamisest ja
kommunikatsioonist rääkida (vt nt Terrence Deaconi autocell'i
mudel [e.k. „iserakk“?]; samuti koodide-kodeerimise teema:
millised on põhimõttelised erinevused koodide vahel inimkultuuris
ja bioloogilises maailmas, nt rakutasandil; kuidas on oluline koodide
paljusus.
Biosemiootika
arengu valguses tekib küsimus: kuidas peaks vaade kirjandusele ja
kultuurile muutuma, kui võtame eelduseks, et lisaks inimkultuurile
on märgilised ka teiste liikide omavahelised suhted ja
keskkonnaseosed ning organismide sees toimuvad protsessid? Mitte
ainult raamatud ei ole tekstilised, mitte ainult seal ei toimu
tähenduste interpreteerimine, vaid sarnaste tähenduste kaudu
suhtlevad ja suhestuvad ka suur hulk teisi elusolendeid meie ümber,
samuti aga see, kuidas meie endi kehades erinevatel tasanditel
reaktsioonid, tajud, kohandumised toimivad – kõik see on samuti
suuresti märgiliselt vahendatud.